Päike "põletab" 600 miljonit tonni vesinikku sekundis ja ometi jätkub tal kütust veel neljaks miljardiks aastaks. Alati, kui ma satun seda lugema, jahmatab see mind. Ma ei suuda seda ette kujutada.

Sama raske on ette kujutada vahemaad, mis lahutab meid tähtedest, mida me nii selgelt mõnel augusti õhtul säramas näeme. Natuke pingutades võib näha isegi Andromeeda galaktikat, mis peaks põrkama 4,5 miljardi aasta pärast kokku meie galaktikaga, vallandades suurejoonelise tantsu tähtede ja planeetide vahel.

Selles hoomamatute mõõtmetega, brutaalsete jõududega laetud ruumis ei oleks justkui inimesele kohta. Ometi tiirleb selles üks tulikuum magmapall, mida katab õhuke, kõva koorik. Just nii paks, et me ei kõrvetaks oma jalgu. Ja sellele koorikule on moodustunud kaunis hubane elukeskkond. Tõeline ime.

Sellel "imepallil" elades saame kaotada end argitoimetustesse ja unustada kõik ümbritseva. Unustada suurejoonelise tantsu, mis ootab meid kõigest 4,5 miljardi aasta pärast ja unustada, kui palju peab varuma kütust, et päike saaks terve päeva särada. Mis see meie asi on, meil on omad asjad ajada.

Siiski tabab meid vahetevahel ootamatult tunne, nagu maailm avarduks ja me oleks järsku kontaktis millegi endast suuremaga. Sõnu ei moodustata, aga üks ulatab teisele käe.

Nendest haruldastest hetkedest on inspireeritud minu uus album "Waves Of Silent Whispers".