Juunikuus avalikkusele usaldatud Lauri-Dag Tüüri teine kauamängiv kätkeb endas Tüüri täit paletti ega tee suuremat saladust looja eeskujudest. Loodushelid, pikad pehmed sündikosed, rõhutatult meloodilised kitarrisoolod, eikusagilt esilekerkivad elektroonikaarpedžod… Ei saaks kuulajale ette heita, kui ta peaks „Waves of Silent Whispersit” hetkeks kõrvalt kuuldes kas mõneks David Gilmouri projektiks või siis Richard Skeltoni või Nils Frahmi järgmiseks märkimisväärseks väljalaskeks. Kuid see ei mõju mingit moodi tühipalja eeskujude jäljendamisena. Tüür ajab siin südamerahus oma rida, ta laseb muusikal rääkida enda eest ja kutsub ühele kolmveerandtunnisele meditatsioonile, mis jõuab käia ära nii neoklassika minimalistlikes tekstuurirohketes nurgatagustes kui ka progeroki kirevamalt kärisevates kõrgustes. Kel kõrvad on kuulda, see kuulgu.

Ausalt öeldes on üllatav, et Lauri-Dag Tüür on Eestis siiski võrdlemisi vähetuntud sooloartist. Päris vastuvoolu ujujaks ei tihkaks teda nimetada – Tüür nimelt ei otsi kohalikust skeenest vastandusi. Üldse kogu see skeeneteema ei näi teda köitvat, rääkimata siis oma materjali turundamisest või muidu publiku otsimisest. Filmi- ja teatrimuusikaga on ta oma tugeva firmamärgi juba loonud ja kui kedagi tõmbab uudishimu rohkem avastama, leiab Tüüri muusika ühel või teisel kujul kindlasti üles. Ja see, kellel õnnestub teda elavas esituses näha ja kuulda, jääb kogetut veel pikaks ajaks mõnuga meenutama. Kahju, et neid võimalusi sagedamini ette ei juhtu. Ja kahju, et Tüüri teist albumit pole füüsilisel kujul välja antud. Materjal kindlasti väärib seda.

“Waves Of Silent Whispers” is Lauri-Dag Tüür’s second ambient and IDM album, after “Polar Night Jet” in 2020. The new one landed in my inbox already in June 2022. Though not forgotten, it spent most of the year underneath the ever-increasing pile of unfinished business. Instead of white nights in the summer, the release became a companion for the shortest days of the year. Nevertheless, compelling three tracks, in total clocking at over 43 minutes, by the academically trained musician from Estonia have the substance to age well.

Tüür’s sonic imagery can be called as ‘volatile ambient’ where the compositions express different moods and intensity and refraining from linear approach. In the title track “Waves Of Silent Whispers”, first there is a thin, long line as an expression of utter minimalism. It could be the horizon where calm sea and blue sky come together. Then a moderate breeze emerges, assisted by droning sounds and solo by a lonesome guitar player. After sinking into refreshing waves, a flock of robotic seagulls piloting over the shores of beloved Hiiumaa herald stormier times, where bold bass and flashing synths are showing the way out from the meditative zone.

“Fading Into Bright Green” commences with a birdwatcher theme, with little chirping creatures hording the seaside. Then a complex arrangement of various instruments brings ahead semi-ambient track, suddenly joined by a rock band on tour. As expected, “Deep Dive” goes on underwater sightseeing with kaleidoscopic melodies amplified by organ sounds, for a holy and festive atmosphere. Darker textures arrive when an object arching over the seabed looks like Captain Nemo’s cathedral, being in fact a centuries-old shipwreck, to which a long guitar solo is playing hallelujah.

https://terminal313.net/2023/01/lauri-dag-tuur-waves-of-silent-whispers.html

Oled öelnud, et sinu jaoks on muusikas oluline pikema vormi loomine, mis haaraks kuulaja kaasa ega laseks teda lahti enne lõppu. Mida sa oma loominguga kuulajale lood ja mida sa tahad sellega edasi anda?

Muusika aitab kirjeldada maailma, millega ma aeg-ajalt justkui mingi kontakti saavutan. See on üks avaram maailm, mis avab ennast hetkedel, mil näen enda ümber imet. Mul puudub oskus anda seda edasi sõnadega, seetõttu on minu väljendusvahendiks muusika. Pikem vorm annab võimaluse sellesse abstraktset laadi kohta sügavamale sisse minna.

Kuidas „Polar Night Jet” sündis ja mis lugu see jutustab

„Polar Night Jet” sündis suuresti kümme aastat tagasi. „Arcus Cloud” oli esimene lugu, mille tegin pärast bänditegevuse lõpetamist. Mäletan, et olin ühel sügisel paar nädalat üksi Hiiumaal ja randades jalutades hakkas kujunema üks sügistormidest kantud vorm. Seda oli vaja hakata helidesse tõlkima. „Polar Night Jeti” algimpulsiks oli aga näiteks Gaspar Noé „Ootamatu tühjus”, mis just siis kinno jõudis. Kui hakkasin panema kokku plaati värskemast materjalist, siis avastasin, et kahest varasemast ja ühest natuke uuemast loost („Metamorphosis”) moodustub hea tervik ja esmalt oleks vaja see albumiks vormistada. Ma ei tahaks hakata kuidagi sõnastama, millest see lugu jutustab. Esiteks põhjusel, et ma ei oska, ja teiseks ma arvan, et oma isikliku narratiivi loob iga kuulaja endale ise ning minu muusika aitab tal sellesse sisse minna. Mulle on alati tundunud, et muusika on kuulaja oma. Arvan, et olulisem sellest, mida mina mõelnud olen, on see, kuhu muusika kuulaja viib.

Mis sulle „Ootamatu tühjuse” puhul mõjus? Mis teised linateosed on sind pildikeele või muusikaga köitnud?

Mulle toimis selle atmosfäär. Mäletan, et olin mitu päeva selle filmi mõju all. Värskematest elamustest meenub Andrei Zvjagintsevi „Leviaatan”. Samuti Ben Riversi ja Ben Russelli „Loits pimeduse peletamiseks”. Selle filmi puhul meeldis mulle väga julge vormilahendus. See on miski, mis mind ka muusikas väga huvitab. See, et sa jõuad kuhugi, kuhu sa ei oleks osanud ette kujutada.

Kuigi plaadi lood on valminud kümme aastat tagasi, mõjub see ometi ajakohaselt. Mil määral sa muusika loomisel zeitgeist’ist lähtud?

Ega ei lähtu. Teadlikult vähemalt mitte. Mul tekkis lapsena harjumus elada rohkem oma väljamõeldud kui pärismaailmas ja võib-olla seetõttu ei tundnud ma erilist vajadust kollektiiviga suhestuda. Ma justkui jälgiks ühiskonda kõrvalt, mitte ei ole osa sellest. Kohalolekut tunnen siis, kui olen üksi looduses. Kui muusikatrendidest rääkida, siis poolnaljaga võin öelda, et paar kuud tagasi sattusin nägema rahvusvahelist plaadimüügi edetabelit ja avastasin, et esikohtadel olijate nimesid nägin esimest korda.

Kas sulle tundub, et su looming on nende aastate jooksul muutunud?

TERMINAL 313

The second tune “Polar Night Jet” arrives in a similarly pensive manner, when a melancholic guitar player is slowly passing an abandoned gas station at Madrugada Eterna. The scenery is distorted with hydraulic rhythms emerging from the ambush, turning the title track into a nasty churn. For a while abruptly barred by a commemorative wall of lost souls, dancing to oblivion resumes in the haze of Frankfurt’s late EBM and trance temple Dorian Gray. The first half of “Metamorphosis” is an experimental challenge with crawling drones, shredded rhythms and voice effects straight from a nightmare factory. The rest commences with a renegade view on symphonic orchestra, an array of instruments exposed to a dark ambient mindset, before the rule of avian wildlife is introduced.

Lauri-Dag Tüür is an Estonian composer and musician, remarkably a graduate in the field of electronic music and composition at the Estonian Academy of Music. He has played guitar in the Estonian groups Loom, Luarvik Luarvik and Melmachas, and performed live since 2010. He has written scores for several films and stage plays. “Polar Night Jet” is his first album and in a way it starts from ‘the beginning’, as the tracks were written about ten years ago. For sure a very promising start with a wealth of expressive sounds.